MUSTVEE JÕGI Autor: Toomas Torm Juhendaja: Eve Torv Keila Kool 2014
Sisukord Slaidi nrPealkiri 3Asukoht 4Üldiseloomustus 1 5Üldiseloomustus 2 6Abiootiliste tegurite iseloomustus 1 7Abiootiliste tegurite iseloomustus 2 8Biootilised tegurid 1 9Biootilised tegurid 2 10Energia liikumine toitumistasemetel 11Ökosüsteem kui tervik 12Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus - ahven 13Ökoloogilised globaalprobleemid 14Kasutatud pildimaterjal 15Kasutatud allikad
Asukoht Mustvee jõgi, ka Lissiоja, algab Luusika soo idaserva lähedalt, pikkus 36 km, jõgikond 180 km2; pikimad lisajõed Rausi (11 km) ja Ulvi oja (11 km). Suubub Mustvees Peipsisse Pikimad lisajõed Rausi (11 km) ja Ulvi oja (11 km). Jõe suudmes on paadisadam. Soome lahe vesikonna Eesti ala pikim jõgi; pikkus 116 km, jõgikond 682 km 2. Pilt 1. Mustvee jõgi
Üldiseloomustus Jõe taimestik Kallastel pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht, haruline jõgitakjas, ujuv penikeel jm. Pilt 5. Järvekaisel Pilt 6. Luigelill Pilt 7. Jõgi-kõõlusleht Pilt 8. Jõgitakjas
Abiootiliste tegurite iseloomustus Jõe pH tase 7,8 – 8,4. Nõrgalt aluselise veega on kohastunud paksukojaline jõekarp. Keskmine hapnikusisaldus vees 15 mg O /l, kuid kõigub suuresti - minimaalse äravoolu perioodil kuni 4 mg O /l. Vähene hapniku lahustuvus vees mõjutab kalade ja muude veeorganismide populatsiooni. Jões on temperatuur enam-vähem ühtlane ja ei toimu vee kihistumist. Sõltuvalt temperatuurist koevad kalad tavaliselt mais – juunis.
Abiootiliste tegurite iseloomustus Kitsa ökoamplituudiga on Jõeforell - ei talu veekogu hapnikuvaegust. Eelistab elupaigana selget, jahedat vett ja kiiremat veevoolu. Laia ökoamplituudiga on haug - võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75.
Biootilised tegurid Sümbioos - veetaimed saavad lämmastikku, bakterid aga taimedelt orgaanilist ainet. - jõe kaldal varustab taim seent orgaanilise ainega, seen hangib taimele vajalikke mineraalaineid. Parasitism - paljud mageveekalad võivad nakatuda lai – ehk paelussiga. Kisklus - haugi toiduks on väiksemad kalad, pisiimetajaid. - ahven toitub putukate vastsetest ja väiksematest kaladest - väiksemad kalad langevad veelindude saagiks. - noortel lõhidel on jões toiduks putukavastsed, veidi vanematel limused jt väikeloomad. Pilt 10. Paeluss
Biootilised tegurid Konkurents Röövkalad konkureerivad toidu pärast. Taimetoidulised kalad konkureerivad toidu pärast. Vetikad jm veetaimed konkureerivad valguse pärast. Jõeforell konkureerib liigikaaslastega elupaikade pärast, kuna on keskkonnatingimuste osas valiv. Taimetoidulisus Vimma maimud on rangelt taimtoidulised, toitudes räni-, sini- ja niitvetikatest. Särg on meie kõige taimtoidulisem kalaliik, kes sööb mändvetikate ja vesikatkude võrseid ja taimset kõdu. Jõe kallastel pesitsevad koprad, kes on eranditult taimetoidulised – söövad rohttaimi, oksi. Kaldaäärses vees elutsevad puruvanad ehk ehmestiivaliste vastsed on taimetoidulised. Pilt 10. Puruvana
Energia liikumine toitumistasemetel Produtsendid - orgaanilise aine loojad on valdavalt rohelised taimed. Nt pilliroog, järvekaisel, hundinui, vetikad jm. Esmased tarbijad – taimtoidulised kalad, putukad, veelinnud. Teisesed tarbijad - ehk loomtoidulised. Nt haug, ahven. Tipptarbijad – haug, saarmas, suuremad veelinnud. Iga järgnev püramiidi tase moodustab ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Haug, saarmas Haug, ahven, loomtoidulised veelinnud Vimm, särg, kobras, taimetoidulised veelinnud Pilliroog, järvekaisel, hundinui, vetikad
Ökosüsteem kui tervik Toiduahelad Toiduahela võrgustik Plankton kiili vastne jõeforell saarmas Jõgitakjas kihulase vastne ahven haug Ränivetikas vimb haug saarmas Toiduahela katkemine Kui toiduahelast kaoks putukad, siis see vähendaks olulisel määral kalade toidulauda, mistõttu on võimalik väiksemate kalade populatsiooni vähenemine ning sellest johtuvalt ka tipptarbijate populatsioonide vähenemine ökosüsteemis.
Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus - ahven Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Väga suure arvukusega. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Populatsioon pole ohustatud, on stabiilselt arvukas. Laia leviku ja suure arvukuse tõttu on heaks toiduobjektiks paljudele kaladele. Meelsasti söövad teda säga, haug, koha ja luts. Õhust ründavad kajakad, tiirud ning kalakotkad. Inimene püüab ahvenat suurtes kogustes. Pilt 11. Kajakas kalaga
Ökoloogilised globaalprobleemid Põhiline globaalprobleem, mis on probleemiks ka Keila jõe puhul, on vee saastumine - see põhjustab nakkushaiguste levikut ja ka veekogude eutrofeerumist. Eutrofeerumine põhjustab taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapniku - puuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Pilt 12. Eutrofeerumine
Kasutatud pildimaterjal Pilt 1 Keila jõe juga: Pilt 2 Latikas : Pilt 3 Viidikas : Pilt 4 Kiisk : Google otsingumootorist kohe näha. Pilt 5 Järvekaisel: Pilt 6 Luigelill: Pilt 7 Jõgi-kõõlusleht: Pilt 8 Jõgitakjas: Pilt 9 Paeluss: Pilt 10 Puruvana: Pilt 11 Kajakas kalaga: Pilt 12 Eutrofeerumine:
Üldiseloomustus Jõe loomastik Mustvee jõgi on järvest tulevatele siirdekaladele praktiliselt ületamatu ja mõjutab mustvee jõe kalastiku koosseisu. Jõest allpool tulevad järvest kudema: Latikas, Viidikas ja Kiisk. Leidub ka jõeforelli. Pilt 2. Latikas Pilt 3. Viidikas Pilt 4. Kiisk 1 1
Kasutatud allikad Pilt Mustvee jõest : Mustõest :